Vahakaotusmeetod kasutab taiese täpset vahast mudelit vormi sisse jäljendi jätmiseks. Hiljem kui mudelit ümber on vorm tahe, kuumutatakse mudeli vaha välja nii, et selle täpne jälg jääb süvendina vormi sisepinnale.
Selleks, et pronksivalu protsess oleks üldse võimalik, on vaja eelnevalt mingis materjalis modelleeritud objekti. Kaunite kunstide puhul on selleks materjaliks tavaliselt savi, disainmudelid võivad olla modelleeritud erinevast modelleerimismassist või selleks otstarbeks väljatöötatud pastast.
Teose vahast koopia valmistamine käib tavaliselt tükivormi meetodil. Tükivorm, nagu nimi ütleb, koosneb erinevatest kokkusobivatest tükkidest ning võimaldab teost ega vormi lõhkumata teha sellest mitmeid samasuguseid vahakoopiaid. Viimastel kümnenditel on oma tõhusust kinnitanud erinevad silikooni segud, mis sobivad eriti hästi keerulise vormikeelega objektide ülekande vahendiks. Silikoonvormi tehnoloogia lubab oma elastsuse tõttu muuhulgas kunstnikel ja disaineritel veelgi julgemalt ruumiliste lahendustega tegeleda.
Tükivormi tükid moodustavad kokkupandult täpse jäljendiga terviku. Ümberpööratult on võimalik selle sisse valada kuuma vaha. Et vaha kalgendub kõigepealt vormipoolsest servast, on sedamööda võimalik määrata vaha paksust, mis hiljem moodustab pronksikihi läbimõõdu. Kui vormi tükid lahti võtta, on selles tööetapi tulemusena saadud algtaiesest kindla seinapaksusega täpne vahakoopia.
Selleks, et sulametall ei täidaks kogu mudeli sisemust täielikult, valatakse vahamudelisse sisemine vorm ehk kärn. Kui mudel on alt avatud, saab seda teha otse kui aga tegemist on kinnise struktuuriga, nagu näiteks pisiplastika torso, saab seda teha sooritades vahapinnale paraja sisselõike, mille kaudu valatakse kuumakindlast segust kärn. Kärn ei lase pronksil vormi pilgeni täita ja hoiab seinapaksuse samal tasemel igas materjalis.
Vahakaotus meetodi suuremaid kitsaskohti on selle õhuvahetus. Kuitahes ettevaatlikult lihtsalt vormi valades võivad sulapronksi kuumus ja rõhk tekitada vormiõõnsustesse täitmata õhupesasid. Selliste võimalike tühimike vältimiseks kinnitatakse antud etapis viimistletud vahamudeli külge reeglina samast materjalist, st. vahast, kanalid. Kanalite kaudu saab õhk vabalt väljuda ja anda teed voolavale pronksile võtmaks peenemaidki detaile nagu vormiharjad või teravamad vormi tipud. Kanalite suudmed, mille kaudu õhk ja gaasid väljuvad jooksevad kokku taiese põhja poole moodustades ühendatud anumate süsteemi. Kanalite täitumine hiljem pronksiga on paratamatu ja lisab tööd nendest puhastamiseks, kuid väldib ebaühtlast valu.
Vahamudel, tähtsamatest kohtadest kanalitega varustatud, peab järgmisena saama kuumakindla vormikatte, mis võiks taluda sulapronksi temperatuuri. Selleks kasutatakse tavaliselt šamoti ja kipsi või muud keraamilist kuumakindlat segu, mis tööstuslikult pritsitakse, kastetakse või kaetakse käsitsi vahamudelile. Selline kate on ühekordne ja ümbritseb ühtlaselt kogu objekt, sest tükivormi liitekohtadest hakkaks sulametall välja valguma. Kui tulekindel vormisegu on kuivanud, lastakse kuumas ahjus vahal välja tilkuda nii mudelist kui kanalitest, siit ka meetodi nimi – vahakadu. Sedasi on saadud täpne tühi negatiiv kuumakindla kooriku sisse.
Vastava temperatuurini kuumutatud pronks valatakse vormikoorikusse mööda sissevoolu kanalit, kus see kõik süvendid täidab ja tõuseb õhukanaleid pidi uuesti pinnale. Kuna pronksi jahtub suhteliselt kiiresti, on võimalik juba üsna pea koorik purustada ning välja puhastada valatud objekt. Lisaks tavapärasele pinnaviimistlusele on vahakaotusmeetodi puhul oluline lõigata küljest pronksi täis valgunud õhukanalid. Niimoodi on vahakaotusmeetodi töömahukaimateks etappideks ettevalmistus ja järelviimistlus.
Tekst: Enriko Mäsak