Pronksi kullatud ajad
Pronksivalu oli Antiik-Kreekas hästi tuntud ja laialt levinud. On andmeid ajaloost, et paljud selle ajastu skulptuurid olid algselt pronksi valatud. Paraku on meieni jõudnud ainult väike osa, sest enamik skulptuuridest, mis kuuluvad vanemasse perioodi on üles sulatatud erinevatel poliitilistel, ideoloogilistel või ajaloolistel põhjustel. Rohkem kui 2000 aasta järel on endiste pronksskulptuuridega võimalik tutvuda vaid Rooma marmorkoopiate kaudu, sellepärast et marmorit peeti õilsamaks materjaliks, mis paneb paremini ajale ja kultuurimuutustele vastu. Samuti arvasid roomlased õigesti marmori vähem kui mitte üldse taaskasutatav olevat, mida pronks just vastupidi on. Ajaloo kiuste on üksikud Antiik-Kreekast pärit pronksskulptuurid säilinud. Mõned näited sellest nimistust on: Delfi kutsar, Võidukas Noorus või Poiss pinnuga.
Pronks materjalina ei leidnud kasutust mitte ainult kaunite kunstide vallas, vaid muuhulgas palju proosalisemal otstarbel. Ehkki pronksi peeti antiigis väärtuslikuks monumentaalskulptuuri materjaliks, leidis see laialdast kasutust köögitarvikute materjalina. Pronksisulamite praktilise kasutuse otsustavateks asjaoludeks said ilmselt hõbedast ja vasest paremad valuomadused ning madalam sulamistemperatuur. See tähendab, et pronksisulam jookseb paremini vormi täis ja annab vähem praaki. Lisaks kõigele veel odavam hind tegid sellest suurepärase toorme köögikraami valmistamiseks. Silmailuks kullati või hõbetati pind ornamentidega üle.
Arheoloogiliste leidude hulgas on päris palju argiesemeid nagu poleeritud pinnaga peeglid, habemenoad ja jumestustarbed. Erinevast pronksisulamist iluravi ja ehteleide on maapõu andnud hulgaliselt üle kogu endise Rooma impeeriumi.
Lõpuks ei tasu unustada, Kreeka-Rooma ühiskonnad olid polüteistlikud, mis tähendab, et vajadus erinevate amulettide järgi oli suur. Enamasti kasutati neid kurja eemale peletamiseks või selleks, et äratada kelleski romantilisi tundeid. Tavaliselt olid amuletid seotud Fascinuse kultusega (siit ka indoeuroopa keeltes tihti kohtav ladinatüveline “fascināre”; ingl. fascinate, mis tähendab manama või arbuma).
Argimütoloogia ning rituaalsed prktikad kuulusid lahutamatu osana nende ühiskondade juurde ja amuletid väljendasid seda kõige praktilisemal moel. Võib oletada, et rituaalsetest vajadustest alguse saanud pronksivalu oskusteabest kasvas välja monumentaalvalu traditsioon. Teadaolevalt olid kreeklased esimesed, kes viisid valu mastaabid elusuuruses inimese mõõtmeni ja üle selle.
Renessansi võlud
Pisut ülekohtuseltki nimetatud “Taassünni ajastu” saabumisega hõivas muuhulgas skulptuur koha väljendusrikkaimate kunstivormide hulgas. See sai juhtuda põhjusel, et keskajal polnud natuurilähedane, anatoomiliselt täpne modelleerimine ja ülevoolav väljenduslikkus iseenesest asjakohased. Keskaegne kultuuri- ja kunstitraditsioon, mida on mõnikord ka pimedusega võrreldud, tõstis pigem esile tõsiusklikku sisekaemust ja lihalike pattude lunastust kui üksikisiku tingimatut tõetruudust. Nii taasavastati alles renssansis antiigi väljenduslikkuse pärand, mis täideti nüüd juba teise, kristliku sisuga.
Üks peamisi põhjuseid, miks taoline nihe väljenduslikkuse suunas üldse võimalikuks sai, seisneb ühiskondliku hierarhia mõningases muutumises, mis võimaldas esile kerkida väga rikastel ja võimukatel perekondadel, seda eriti Kesk- a Lõuna-Euroopas. Väikese ringi isiklikud maitseelistused ja kunsti ainueestkoste kujundasid väga selgelt tööde teostamise materjali ning esteetika.
Seejuures kujunes pronksist menukas materjal nii kiriku kui ilmaliku seltskonna jaoks. 15. sajandil kasvas mõlemas ringkonnas märkimisväärselt selle kasutus kaunistavatel eesmarkidel. Temaatiliselt jäi siiski kogu kunstiväli sügavalt usklikku valda, kuid sulandades sinna antiigist laenatud peent vaoshoitust ja väljamõõdetud proportsioone. Niivõrd kui klassikalised teemad seda lubasid, võeti neid üle kristlikku traditsiooni koos sajanditetaguste vormimallidega ent rikkail eratellijail oli võimalik sedagi omatahtsi käänata lubades endale flirti mütoloogilistel teemadel või lausa isiklikku suva.
Gootikast lahti murdnud esimesed renessansi pronksskulptuurid jätavad vahest jämedakoelise ja kohmaka muljegi, kuid aja möödudes ja maitse arenedes saavutasid tööd üha täiuslikuma soorituse taseme. Eriline tähelepanu koondus nüüd pinnatöötlusele. Kui antiigis olid pea kõik skulptuurid, sealhulgas pronksist, ülevärvitud, et jätta elutruu mulje, siis renessansi põhilisteks menetlusteks oli poleerimine, patineerimine ja kuldamine/hõbetamine. Taoline pinnatöötlus viitab selgelt kunstilise väljenduslaadi väljapakkumisele kui omaette väärtusele. Siin peab tõdema, et tolleaegne huvi kogu ehist ja sisekujunduslikku puudutava vastu rajaneb asjaolule, et enne kui skulptuur sisenes kunstimaailma iseseisva loomevormina, olid selle eestvedajateks peamiselt kullassepa ettevalmistusega käsitöölised.
Lisaks hulgale skulptuuridele, oli renessanss veel kõrgreljeefi esiletõusu aeg. Kullaga kaetud pronksist uksetahvlid on uks renessansi kirikukunsti tunnusmärke ehkki vastuolulisel moel jääb nende väljenduslaad rohkem maalilisuse valda.
Ruumilise väljenduse murrang sai teoks tänu sellele, et renessansi kunstnikel oli võimalik toetuda juba antiigis väljatöötatud tehnika ja esteetika alustele, mida maalikunst pidi alles hakkama endale looma. Vahakaoutusmeetodil pronksivalu oli kindlasti üks tehnika, mille renessanss antiigist päris. Jaokaupa valatuna võimaldas see ühest mudelist saada mitmeid matkiseid. Nii saabus renessansiajastul ühtlasi teadmine, et rohkem kui pelgalt valutehnika, lubab selline tootmismenetlus oma ajastu masstoodangut.
Barokk möllab
Pronks materjalina saavutas järk-järgult populaarsuse tänu oma plastilisusele ja vastupidavusele alates renessansiajastust. Vaatamata asjaolule, et barokiajastulgi jäi skulptuuri temaatikaring vagalt pühalikuks, muutus sealjuures arusaam valu stilistilisest kasutusest. See ei tähendanud enam lihtsalt millegi valamist, vaid koos sellega laiemat esteetilist ruumi hõlmava kompositsiooni kujundamist. Paljuski võrsub selline teguviis mõttest, et kunstiteos peab nautlejale avaldama kõige otsesemat sorti mõju, teisiõnu kujunduse eesmärk on tekkitada tundepuhang. See põhimõte tuleb kirkalt esile paljudes ülevoolavalt kullatud purskkaevuansamblites. Pole harvad juhused, kus nautleja tähelepanu lõksu püüdmiseks on kasutatud nägemispsühholoogia valdkonda kuuluvaid pettekujutlusi viidates vaikimisi erootilistele kaastähendustele.
Barokiajastul ei piirdunud skulptuur vaid sümboli tähendusega nagu antiigis ega selle taaselustamisega mõne erakordse vaimuande läbi. Nihe, mille barokkskulptuur tõi, oli selle liialduste esteetikas. Ajaks, mill barokk täisvõimsusel tuurid võttis, oli skulptuuris juba piisavalt üldist dünaamikat, mis andis võimaluse kunstnikel keskenduda pisidetailidele. Tõepoolest, valu on eriti võimalusterohke seeläbi, et nii võib väljendada enneolematuid dramaatilisi väändeid või peenikest pitsimustri jäljendust astmel, mis teistes materjalides või varem poleks võimalik olnud.
Vastukaaluks toretsevale ja originaalitsevale küllusele, mis baroki ja rokokooajastule olemuselt nii iseloomulik oli, tekkis neoklassitsistlik koolkond tiivustudes hoopis vooruslikust vaoshoitusest ja muistsest sangarlusest. Peab tunnistama, et vormiküsimustes ei teinud neoklassitsistlikud kujuridki järeleandmisi; nii pronksi kui kiviteosed evivad kõrgviimistlusega detailiesteetikat. Muutus eelnevaga on seega vaimset laadi.
Barokk ja valgustusajastu olid sõlmpunktid kaasaegse teaduse loomise rajal võttes arvesse muuhulgas igapäevaelu tahke. Praktilisest vajadusest sündinud materjaliteadus ja pronksivalu täiustamine väärivad kindlasti nimetamist. Ehkki tänapäevane metallivalu on teinud läbi suure arengu, on selle põhimõtted jäänud kuni muinasajast üsna muutumatuks. Uudishimu katsetamise vastu erinevate sulamite ja nende omadustega on andnud meile variantsuse nii rakendustes kui eesmärkides.
Tekst: Enriko Mäsak