Aega, mil inimkond pronksi materjalina kasutusele võttis, nimetatakse pronksiajaks. Selline mõiste on siiski tinglik, sest pronksiaja lõpupoole kasutati erinevates piirkondades kõrvu nii kivist, pronksist kui rauast tööriistu. Rohkem kui pelgalt uudismaterjal, märgib pronksi kasutamine inimese kognitiivsete protsesside avardumist ja tajunihet. Ennekõike seepärast, et pronksivalu, aga tegelikult igasugune valu, eeldab selleks vajalike protseduuride läbimõtlemist, nendega opereerimist ja nende planeerimist nii abstraktsel kui ajalisel teljel.
Pronksi ilmumine on seotud selle füüsikaliste omadustega. Materjalina on pronksi tähtsus tema kulumiskindluses ning tööriista valmistamise vahendina ongi pronksisulameid selle algusaegadel laialdaselt kasutatud. Enne rauamaagi töötlemise oskust oli pronks kõige kulumiskindlam materjal; kivitööriistade valmistamine nõudis palju aega ja energiat ning olid oma struktuurilt rabedad, mis nõudsid seeläbi ettevaatust nende käsitlemisel.
Seejuures oli pronksil kui materjalil juba tollel ajal lisaks praktilisele veel esteetilinegi väärtus. Millestki taolisest annavad tunnistust kasvõi samasse ajastusse kuuluvad teistest materjalidest, peamiselt kivist tööriistad, mis valmistati juba moel, et nad matkiksid valuvormi rante. Asjaolu, mis viitab pronksi võimele lisada vääristööriista tegijale ehk kandjale ühiskondlikku või esteetilist väärtust.
Pronksivalu ajalugu algab u. 5 at e.m.a. Peab tunnistama, et esimesed valatud esemed polnud rangelt võttes pronksi sulamist, kuna tina segamine vasega on alles hilisem tehnoloogia. Meieni jõudnud esimeste sulamite koostise moodustab vase ja arseeni ühend. Arseeni leidub looduslikult vasemaagiga tihti koos ja kuumutades annab see vasele valuks vajaliku voolavuse. Eelajaloolisel perioodil valati ilmselt maagist, mis parasjagu kätte juhtus, nii võis vase leiukohtades olla maak segatud veel teistegi metallidega nagu nikkel ja tsink, mis valuprotsessi käigus andsid tolleaegsele pronksile eripäraseid omadusi. Seepärast on varaseid pronksesemeid õigem käsitleda pigem messingina või melhiorina kuivõrd selle tina sisaldus on väga madal või puudub üldse.
Tina kasutuselevõtt märgib omakorda teatavat pööret valu tehnoloogias. Võib oletada, et arseeni mürgistest aurudest tingituna otsiti teisi, ohutumaid vahendeid pronksivaluks. Põhjuseid võis olla teisigi. Tina annab sulamile väga hea voolavuse, mis tähendab, et selline sulam täidab vormi paremini ja sedasi on võimalik teha järjest õhema seinapaksusega esemeid. Viimane asjaolu viitab taoliste esemete vibreerimis- ja heliomadustele, mida tina elemendina ise omakorda võimendab. Peab tunnistama, et rituaalsete objektide ning maagia instrumentide puhul pole helijuhtivus vähetähtis.
Tina ja vase sulam kord kasutusele võetuna levis laialt. Ainukeseks kitsaskohaks oli tolleaegses Euroopas tina leiukohtade nappus või nende suhteline kaugus kultuurilistest keskustest. On teada päris mitmel korral pronksaja piirkondlikku valutraditsiooni katkemist tina puuduse tõttu, mis uute leiukohtade avastamisega jälle hoo sisse said.
Tekst: Enriko Mäsak